Kutsika sotsialiseerimine ei tähenda seda, et ta peab tervitama iga inimest, koera, jalgratast ja tuviparve, keda tänaval kohtab. Eesmärk on palju lihtsam – ja olulisem: aidata kutsikal õppida, et maailm on üldiselt turvaline ning uusi olukordi võib uudistada rahulikult.
Hästi sotsialiseeritud koer ei pea olema peo hing. Ta võib olla ka rahulik vaatleja, kes oskab võõrast inimest või mööduvat bussi märgata ilma paanikasse minemata.
Millal alustada?
Sotsialiseerimise kõige tundlikum periood on kutsika esimestel elukuudel. Sageli räägitakse umbes 3.–12./16. elunädalast, kuid tegelikult on õppimine ja harjumine tähtis kogu koera elu jooksul. Seega alusta kohe kui kutsikas jõuab sinu juurde koju.
See ei tähenda, et kutsikas peaks ühe nädalavahetusega läbima “100 uut kogemust”. Pigem tasub keskenduda kvaliteedile: lühikesed, turvalised ja positiivsed kohtumised jätavad palju parema jälje kui ülekoormav seikluspäev.
Mida kutsikale tutvustada?
Kutsika maailm võiks tasapisi sisaldada eri inimesi, helisid, kohti, pindu ja igapäevaseid tegevusi.
Näiteks:
- erinevas vanuses ja välimusega inimesed – prillidega, mütsiga, kepiga, ratastoolis, naervad ja rahulikud;
- liiklus, bussid, jalgrattad, rulad ning muud veerevad imeloomad;
- kodused helid, nagu tolmuimeja, föön, kohvimasin ja uksekell;
- erinevad pinnad: muru, kruus, liiv, libedam põrand, metallrest;
- autosõidud, loomaarstikliiniku ümbrus ning hooldustoimingud;
- tasakaalukad ja sõbralikud koerad.
Oluline on meeles pidada, et tutvustamine ei võrdu kohustusliku kontaktiga. Kutsikas ei pea iga inimesega suhtlema ega iga koeraga mängima. Vahel on kõige väärtuslikum kogemus lihtsalt turvalisest kaugusest vaatamine.
Kuidas teha tutvustused kutsika jaoks heaks kogemuseks?
Jälgi kutsika kehakeelt. Kui ta on uudishimulik, liigutab vabalt, võtab maiust ja suudab ümbrust uurida, on tempo tõenäoliselt sobiv. Kui ta tardub, püüab eemalduda, haigutab, lakub huuli või keeldub maiusest, on olukord tema jaoks liiga keeruline.
Sellisel juhul:
- suurenda vahemaad;
- tee paus;
- paku kutsikale võimalust eemalduda;
- lihtsusta olukorda järgmisel korral.
Kasuta maiuseid, mängu või rahulikku kiitust, et uued asjad seostuksid millegi meeldivaga. Näiteks kui eemalt sõidab mööda buss, võib kutsikas saada paar head maiust. Nii muutub “suur mürisev kast” tasapisi ennustajaks, et midagi toredat on tulemas.
Ära meelita kutsikat hirmutavale objektile lähemale ega sunni teda kontakti. Vaprus ei sünni sellest, et kutsikas “harjub ära”, kui tal pole võimalik olukorrast eemalduda. Vaprus kasvab siis, kui kutsikas õpib: “Ma saan valida, mul on turvaline ja mu inimene aitab mind.”
Vähem on vahel rohkem
Kutsikas vajab lisaks avastamisele palju und ja rahulikku aega. Kui päev on täis külalisi, koeraparki, autosõitu, uut kohvikut ja õhtust kutsikakooli, võib väike koer olla lõpuks lihtsalt väsinud – ning väsinud kutsika õppimisvõime on umbes sama hea kui inimesel pärast liiga lühikest ööd ja kolme koosolekut.
Planeeri uusi kogemusi väikeste ampsudena. Üks rahulik kohtumine, lühike jalutuskäik uues kohas või paar minutit liikluse vaatamist on täiesti piisav.
Koertega suhtlemine: kvaliteet enne kogust
Kõik koerad ei ole kutsikate fännid ja kõik kutsikad ei soovi võõraste koertega mängida. Parimad õpetajad on rahulikud, sotsiaalselt osavad ja kutsika signaale austavad koerad.
Vältida tasub olukordi, kus kutsikas peab suure koertegrupiga “hakkama saama” või kus mäng muutub liiga tormiliseks. Hea kohtumine võib olla ka lihtsalt ühine jalutuskäik mõnemeetrise vahega.
Sotsialiseerimine on protsess, mille käigus õpetame kutsikale, et maailm on mitmekesine, kuid temaga saab toime tulla.
Ole kutsika jaoks turvaline saatja: anna talle aega, võimalusi valida ning põhjuseid uskuda, et uued kogemused võivad olla päris toredad. Isegi siis, kui tolmuimeja on endiselt kahtlane.
Lisa kommentaar